Kaua tehtud, kaunikene

Tere kallid sõbrad ja sugulased. Andke mulle andeks, et ma ei ole nii kaua kirjutanud siia. Ma tean, et ma oleks võinud vahepeal teada anda siin mida ma teinud olen, aga mu elu on olnud üsna huvitav ning kiire kah samal ajal, seega pole aega/võimalust olnud seda teha. Aga siin ma nüüd olen siin ja kirjutan ning annan ülevaate, mis minuga vahepeal juhtunud on, mis ma praegu teen ning mis on mu järgmised plaanid.

Alustame siis kus meil eelmine kord pooleli jäi – ma olin Brisbanes, paar päeva enne seda kui ma liikusin Queenslandi keskele Carnavorn Gorge’i rahvusparki, kohta nimega Takarakka Bush Resort. Kes veel mäletab, et eelmises postituses ma mainisin, et ma ütlesin lahti tööst Sydney äärelinnas Takarakka kasuks? Ma natuke kahetsen seda otsust ja samas natukene mitte – kohe ma seletan.

 

Niisiis, ma jõudsin juuli alguses Takarakkasse, kus olid mind juba ees ootamas kolm paari seljakotirändureid ja käputäis pooleldi kohalikke inimesi. Itaallased Andrea ja Alessandra, sakslased Daniela ja Rainer ning itaallased Francesca ning Ricardo olid ägedad tegelased seal ning minu seal veedetud kuude jooksul saime natuke üksteist tundma õppida ka. Lisaks elasid Takarakkas veel koha peal australlasi ka, kes oma karavanidega seigeldes olid tee sinna leidnud ning töötasid ja elasid kohapeal.

 

 

Esimesed kuud oli mu elu seal üsna okei. Rämedalt palju tööd – koristajana, kokana, laomehena ning ka pargikoristajana. Pidevalt üle 40 tunni füüsilist tööd nädalas. Alguses oli raske, sest tulles Norfolki saarelt, kus ma peaaegu midagi ei teinud, oli harjumatu hakata kohe tööd rebima seal. Kuid see oli see mis ma tahtsin ning kõik oli OK. Teenisin piisavalt hästi ka, et enda rahaasjadega joone peale saada ning panna natuke kõrvale ka. Muidugi, kulutasin enda peale ka natukene kuid see oli OK. Vahepeal peab ennast poputama ka.

 

Kuid augustis-septembris hakkasid asjad seal Taka’s kuidagi hapnema. Ühed mu sõbrad läksid peaaegu päevapealt minema, sest neil tekkis tüli tööandjaga. Ning paar nädalat hiljem meie mänedžer vallandas teisegi paari, kes pidid sisuliselt päevapealt oma asjad kokku panema ning lahkuma. Ma sain mõlema paariga hästi läbi ning enne kui nad läksid, veetsin nendega aega ja jutustasime palju. Oleks ma seda teadnud, et ma sellega endale pahandust kaela tõmban, oleks võib-olla seda pläkutamist vähem teinud. Kuid ma ei kahetse siiamaani mitte midagi. Peale seda, kui need inimesed olid lahkunud sealt Resortist, saabus mõneks ajaks rahu. Kuid ilmselt sellele mänedžerile seal ei meeldi rahu ja vaikus ning tal oli vaja sitta üles keerata – siis mingil hetkel võeti mind käsile. Mulle öeldi, et ma naeran liiga palju ning räägin liiga palju ning eriti just sitta räägin palju ja kui ma ei vaata ette, olen järgmine kes läheb sealt. Nad teadsid hästi, et mul polnud eriti valikuid kuna mul autot ega midagi ei olnud, seega minu saatus oli suhteliselt nende teha. Niipea kui mulle see sai öeldud teadsin, et hakkab üks paras ajunuss pihta ning ma hakkasin endale kiiruga uut tööd otsima. Ma ei tahtnud, et mind saadetakse minema sealt, paljas kui püksinööp.

 

Kommentaariks öeldes – asi ei olnud selles et ma oleks oma tööd halvasti teinud vms. ei. Ei selles ei olnud üldse probleemi. Oma sõbrannade käest hiljem kuulsin, et nad olid kahetsenud, et ma ära läksin, sest ma olin hea töötaja. Aga asi oli kõik emotsionaalsel ning psühholoogilisel tasandil – ma ei allunud oma ülemusele mentaalselt – ma ei allunud sellele, et ta üritas mind kõikidest eraldada ja panna tundma ennast nagu saamatu sitakotina, ma ei allunud sellele, et ta üritas mind kõigi inimest ees maha teha ja halvasti tundma panna. Ma ei allunud ka sellele, et nad rääkisid minust sitta ka teistele töötajatele, kes hakkasid mind omakorda ignoreerima. Ei. Ma ei tegelenud endaga viimased viis aastat mentaalselt selleks, et ühe väiklase tööandja ees alla anda – ei. Ma olin tugevam ning siis kui neil seal Takarakkas kõige kiirem aeg oli teatasin, et lähen ära. Nagu korralik inimene, andsin  kaks nädalat varem teada ning pidasin vastu ka kõige hullema kiusamise seal ning suundusin esimesel võimalusel ära sealt. Lõppkokkuvõtteks – karma is a bitch.

Muidugi, ma pean mainima, et mulle tegelikult meeldis Takarakkas töötada. See Resort oli imekauni koha peal ning keset rahvusparki – känguruud ja wallaby’d hüppasid vabalt ringi ning linde ja muud faunat leidus igal pool. Ma nautisin täiega just seda poolt seal olemise ajal. See oli super pluss. Mul on lihtsalt kahju, et kogu mu olemine sai lõpu just väiklaste ja vastikute inimeste pärast.

Hetkel ma töötan mitte just väga kaugel Carnavorn Gorge’st (ca 3 tundi autosõitu) Roma linnas. Siin on selline väike Jõgeva suurune linn, suurte maanteede ristumiskohas. Minu jaoks on see suur tsivilisatsioon praegu ning pärast Norfolkis ning Takarakkas veedetud aega kohe päris naudin seda. Töötan siin üsna suures motellis koristaja ja toateenijana ning motelli restoranis ettekandjana. Vahepeal käin ka meil suurtematel üritustel abiks ettekandjana. Töö ei ole raske ja saan palju inimestega suhelda ning see on päris tore.

 

Ainuke asi mis elamise raskeks siin teeb on kuumus. Kuna Queenslandi suvi hakkab saabuma, siis on 40 kraadi väljas üsna tavaline. Kuid mina põhjamaalasena ei ole absoluutselt harjunud sellega. Iga kord kui ma oma toaukse lahti teen siis astuksin nagu sauna eesruumi (või ka sauna endasse). Õnneks siin kus ma Roma’s elan on mul oma väike tuba ning õhksoojuspump – mis teeb elamise hästi toredaks. Olen aru saanud, et mu optimaalne tegutsemistemperatuur on 22 kraadi, mis on eluks täitsa normaalne temperatuur. Siis kui väljas on 40 kraadi, siis siiski eelistan veeta enamuse ajast toas, sest kuumuses kaua olla ei saa – higi voolab ojadena ning päike kõrvetab nagu poleks homset ollagi. Ma ilmselt väga palju soojal maal reisida ei saa, kui ma kuumust eriti ei suuda kannatada.

See kuumus on ka üheks põhjuseks miks ma enam oma Facebooki ei uuenda – ma ei käi enam eriti väljas ja ei tee fantastilisi pilte loodusest. Nii kuradi kuum on, kohe üldse ei taha. Ja samas Romas ning Roma ümbruses pole nagu midagi väga fantastilist pildistada ka. Eks ma teen siin rohkem tööd kui midagi muud.

Mul on veel praeguseks hetkeks kusagil kuu aega jäänud tööd teha. Peale seda on plaan järgmine – Romast Brisbane’i sõita Sille juurde ning koos Sille ning tema sõbrannaga minna seiklema Fraseri saarele. Peale Brisbane’i plaanin minna Sydneysse oma teise sõbranna Prue juurde. Hetkel on veel mul otsustamisel kas ma saan nädalaks ajaks Tasmaania saarele minna või mitte – see sõltub sellest kui palju mul siin viimaste nädalatega raha tekib. Aga ainuke selge siht on see, et 21. jaanuariks pean olema Sydney lennujaamas koos kõigi kodinatega ning lahkuma siit kontinendilt. Mul on piletid ostetud tagasitulekuks – kuid üllatus-üllatus, ma ei tule päris kohe koju. Ja ei – ma ei lähe seiklema Indoneesiasse ning Indiasse nagu paljud mu sõbrad on teinud. Ma teen vähe hullumeelse triki ning sõidan Sydneyst otse Los Angelesse ning sealt Santa Barbarasse, oma sõbrannale Daniellele külla. Peale nende külastamist sõidan Oklahomasse Suzanne juurde. Peale Oklahomat sõidan Buffalosse oma sõbranna Caitlini juurde ning peale seda suundun viieks päevaks New Yorki. Ja siis alles peale New Yorki suundun ma üle atlandi ookeani koju. Kõigepealt Helsinki ning siis alles ilmselt laevaga koju Tallinnasse.

 

Mis edasi saab? Absoluutselt ei tea veel. Aga see on ilmselt põnev, näha mis elu toob mulle.

Seega, kui kõik hästi läheb, peaksin 16. veebruaril kodus olema.

Ma loodan, et mul on mingil hetkel veel aega kirjutada asjadest, mis ma ei ole blogis rääkinud veel aga, ma ei saa pead anda, et ma seda teen enne Austraaliast ära tulekut.

Seniks, aga nägemiseni ja kuulmiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.