Elu nagu keeristormis…

Sellest on möödunud umbes pool aastat, kui ma viimati siia blogisse kirjutasin. Elu on möödunud üsna kiiresti ning vahepeal on olnud väga vähe aega, et hinge tõmmata, maha istuda ja kirjutada. Nüüd olen ma juba kaks-kolm kuud stabiilselt ühe koha peal olnud ja viimaks on aega ja tahtmist kirbada blogisse kah!

Kust ma alustan? Sealt kus ma viimane kord pooleli jäin. Te Anau.

Viimane blogipost rääkis sellest kuidas ma Te Anausse jõudsin ning vaikselt tööd alustasin. Räägin siis vähekene lähemalt, mis on juhtunud ja toimunud.

Te Anaus veetsin ma kokku kolm kuud (lepingu järgi ma rohkem ei saanud tööd teha kuigi me sealse ülemusega arutasime ka sponsorviisa tegemist – mis lõpuks siiski läbi kukkus). Need kolm kuud on vist olnud mul kõige intentsiivsemad kuud mu elus üldse.

Mis siis Te Anaus toimus?

Nagu ma eelmises blogipostis mainisin olin ma seal tööl koristajana. Te Anau Lakeview Holiday Park on VÄGA suur turismikompleks, kust ühes päevas käib inimesi läbi sadade kaupa. Meie koristusbrigaadis oli ca 20 inimest, kellest enamus töötas pidevalt 8-9 tunniseid vahetusi ning pidevalt oli hoos. Enamus nendest koristajatest olid seljakotirändurid, samasugused nagu mina, kes reisisid uusmeremaal kohast kohta. Erinevaid rahvusi oli seal koos päris palju – sakslased, prantslased, tšiililased, uusmeremaalased, britid, austerlased, tsehh, rootslane, fidžilane, nepaallane jne. Enamus meid, kes me seal kohapeal lasime – me saime omavahel hästi läbi ning veetsime pea iga õhtu koos päikseloojangut ning õllesid nautides. Igav ei hakanud meil mitte kunagi ning lisaks töökaaslastele sain sõpradeks paljude muude inimestega kes seal Holiday Parkis peatusid.

Te Anau aeg oli minu jaoks väga intentsiivne aeg. Kuna töö oli kiire ning nõudlik, olin ma enamused õhtud väsinud ning ma ei jõudnud isegi oma raamatut puutuda, rääkimata siis blogi pidamisest. See oli ka teadlik valik, sest ma tahtsin olla inimestest ümbritsetud ja suhelda pidevalt, seega ma sain sisuliselt ka oma tahtmise. Ma olen küll nüüdseks juba tükk aega Te Anaust eemal olnud, kuid ma mõtlen sellele ajale tagasi suure igatsusega. Sest lisaks sõpradele ja pidevale suhtlemisele oli Te Anau ka üks ilusamaid kohti mida ma Uus-Meremaal nägin. Linnake iseneesest on Fiordlandi ääres, Te Anau järve kaldal – pidevalt elab seal umbes 2000 inimest kuid suvehooaeg toob sinna kolmekordse summa inimesi, võibolla isegi rohkemgi. See linn on ka nö. värav Fiordlandi rahvusparki – üks suuremaid rahvusparke Uus-Meremaal. Tegemist on seal metsiku loodusega, kõrgete mägede ning sügavate liustikutekkeliste fjordidega. Terve see rahvuspark on täis pikitud metsikult ilusaid vaated ning salajasi kohti, kus loodust saab imetleda.

Kuna mu töö oli pidev ja kiire seal, ei saanud ma võibolla niipalju ringi vaadata kui ma oleksin tahtnud, kuid vabadel päevadel õnnestus mul käia Milford Soundis (mis oli üks mu kolmest suurest soovinimekirja kohtadest kuhu ma kindlasti minna tahtsin), Luxmore’i mäel (mis mind pidevalt jõllitas koduaknast vaadates), Mavora järvede ääres (LOTR), Fangorni metsas ning paljudes teistes looduskaunites kohtades.

Loodus on sealses piirkonnas metsikult ilus ning ma igatsen koledasti taga seda aega, mil ma seal elasin. Samamoodi nagu ma igatsen neid inimesi, keda ma seal tundma õppisin. Ma veetsin nendega koos lõbusalt aega ning nii mõnegi inimesega sai suuremad sõprussidemed loodud, seega kui ma viimaks pidin lahkuma sealt, oli see väga kurb aeg minu jaoks.

Millal lahkusin Te Anaust?

Kui väga täpne olla, siis oli see 2. jaanuar, millal ma oma 1998 aasta Subarule hääled sisse ajasin ning pisarate saatel Te Anaust välja sõitsin. Enne seda olin veetnud 2 nädalat ilma vabade päevadeta tööd rabades ning 31. detsembril minu lahkumispidu ning vana-aasta õhtut veetes ning alkoholi juues. Peale ühte taastumispäeva 1. jaanuaril, tuli kõik oma asjad kokku pakkida ning kõikide inimestega hüvasti jätta ning minema sõita – ees ootasid ju uued seiklused. Ma oleksin hea meelega Te Anausse pikemaks jäänud kui see oleks võimalik olnud. Aga kuna mu viisa hakkas 20 päeva pärast lõppema, siis ma otsustasin, et enne kui ma ära lähen, on mul vaja ka natukene Uus-Meremaad näha.

Tagasitee põhjasaarele

Pärast emotsionaalset lahkumist oli mu esmaseks peatuspaigaks Cromwell, kus ootasid mind Eestlased Tauri (kes elas mu kõrvaltoas National Parkis), Kaur ja Martin, ning prantslanna Brunelle. Samal ajal kui mina Te Anaus olin plaane lahkumiseks teinud, olid nemad just saanud töö Cromwelli kirsse korjama ja ma teadsin, et nad seal peatuvad – otsustasin neile külla minna. Esimene öö teel sai veedetud Cromwelli lähedal ühes avalikus kämpingukohas, mis oli Lake Dunstani ääres. Peatuskoht oli metsikult ilus ning seal ma sain üle pika aja inimestega Eesti keeles rääkida.

Pärast esimest autos veedetud ööd, panin ma autole hääled sisse ning alustasin oma teist päeva teel – sihtkohaks Twizel. Peale Queenstownist ja Cromwelli piirkonnast lahkumist jäid mäed seljataha ning sõit jätkus pigem rohkem tasasematel ning sirgematel teedel. Twizelis peatusin ma sisuliselt lõunase aja. Algselt oli plaan seal rohkem aega veeta, aga sain sõnumi ühelt teiselt Eestlaselt ning sain tema ning paari prantslasega kokku Pukaki järve ääres, kus me koos veetsime järgmise öö. Pukaki järv on hästi mõnus kuid äärmiselt külma veega (vesi pärineb Mount Cooki liustikelt – Uus-Merema kõige suurema mäe nõlvadelt).

Järgmisel päeval jätsin oma uute tuttavatega hüvasti ning suundusin edasi Mount Somersi poole – kus mul oli järgmine öö plaanis veeta. Aga enne kui ma öö peale sain jääda, võtsin ette ca 100 km teekonna Mount Sunday poole. Peale 50 km mööda kruusateid sõites, leidsin üles ka õige koha ning mu teine suurem unistus sai täidetud – olla Mount Sunday tipus. Minu jaoks oli tähtis see just ennekõike sellepärast, et seal otsas filmiti Sõrmuste Isanda teise raamatu tegevust ning kohaks raamatus ja filmis oli Edoras.

Mount Somersisse jõudsin õhtuks tagasi ning veetsin mõnusa õhtu oma uue sõbra Taylori seltsis. Järgmisel päeval aga ei saanud ma kusagile sõita, kuna Uus-Meremaad tabas tugev tsüklon ning ma keeldusin paduvihmas edasi sõitmast. Kokku veetsin Mount Somersis kaks päeva, olles nö kliimapagulane. Kui me lõpuks minema saime Mount Somersist, siis viisin Taylori risteele, kus ta sai oma teekonda edasi jätkata ning ma ise suundusin Christchurchi poole. Kui ma väga aus olen, siis ma CHCH-s sees ei käinud kuid veetsin hommikupooliku Orana loomaaias. Kuna ma ei tundnud, et ma väga osav autojuht olen, siis ma ei tahtnud linna sisse minna ning suundusin pigem edasi järgmisesse sihtpunkti oma teel – Kaikourasse.

Seal ma veetsin järgmised kaks päeva – ühes ookaeni äärses Holiday Parkis, süües, nautides ning merelaineid kuulates. Käisin ka mööda Kaikoura linnakut ringi ning võtsin osa ka merekajaki reisist – selleks, et kohata delfiine, hülgeid ja pingviine. Kokku kohtasin ma sellel merereisil kahte pingviini ning ca 10 hüljest. Ma olin ise selle üle õnnelik kuid õnnelikum olin ma kajakist minema saades – ma avastasi poole tee peal, et mul on merehaigus. Kaikourast jäi mulle super hea mulje ning ma veetsin seal oma reisi kõige ilusamad ning toredamad päevad ilmselt.

Peale ööd Pictonis ning tuulist ja loksuvat praamisõitu, jõudsin ma vihmasesse Wellingtoni. Ma olin algselt plaaninud veeta aega Wellingtonis ning selle läheduses. Need plaanind kukkusid läbi, sest paduvihmas oli võimatu turisti mängida. Otsustasin aga selle asemel suuna võtta National Parki poole. Pärast 5 tundi autoroolis, jõudsin ma oma tuttavasse ja kodusesse National Parki tagasi. See oli vist mu kahe ja poole nädalase reisi jooksul esimene kord, kus ma sain puhata ja mängida ilma, et ma kusagile oleks kohe pidanud edasi sõitma. Kuna National Parkis oli suvehooaeg, siis kõik mu sõbrad olid juba mööda ilma laiali lennanud – ainuke kellega ma seal nö tsillisin olid Zack ja Donald tšehhist ning Teesh, kellele kuulus mu sealne elupaik, sellel ajal kui ma NP-s elasin.

Peale kahte päeva puhkust jätkasin oma reisi Taurangasse, läbi Rotorua. Teel sinna tegin nii mõnedki peatused ning Taupos sain kokku NP-ajast pärit tuttava Sarah-iga. Siis kui õhtu oli lõpuks käes, jõudsin ma oma sõbranna koju Taurangasse ning seal veetsin oma sõbrannaga tsillides kokku neli päeva vist. Ma algselt plaanisin ka vähekene Tauranga ümbruses reisida ja käia ära Coromandeli poolsaarel – kuid nagu plaanid ikka – ei lähe täide. Olin natukene haigeks jäänud ning ravisin ennast paar päeva, enne kui ma oma oma reisi lõpliku sihtpunkti Hamiltoni edasi reisisin.

Viimane koht mida ma külastasin enne oma reisi lõppu oli Hobbiton. Ma olin tahtnud minna sinna juba oma Uus-Meremaale saabumise ajast alates, kuid viimaks naeratas mulle õnn hoopis viimases lõpus. Hobbitoni külastamine oli minu jaoks nagu omamoodi religioosne seiklus. Ma olin tahtnud minna sinna juba pikemat aega ning enne seda olin ma Eestis vesistanud selle külastamise peale mõeldes ja Kääbiku dokumentaale vaadates juba paar aastat. Mul on väga hea meel, et ma suutsin vähemalt selle unistuse täide viia.

Taurangas Ookeani ääres

Peale kahte ja poolt nädalat autoga ringi sõitmist jõudsin ma 16. jaanuar Hamiltoni, kus ma veetsin veel paar päeva puhates ja oma sõbrannaga tsillides – me polnud teinetest peaaegu aasta näinud ning oli paljustki rääkida. Ma olen kindel, et ma jään teda veel pikalt taga igatsema, tema abiga ning õpetustega sain ma hakkama paljude asjadega, millega ma poleks uskunud, et ma hakkama saan. Ma olen talle palju võlgu ning siiralt tänulik, et ta mul olemas oli. Kogu see reis oli tema pärast juba 100x rõõmsam ja parem.

Mis edasi sai?

Sellest juba järgmises blogipostis. Ma olen kindel, et järgmine postutus tuleb natuke kiiremini kui pool aastat!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.