Linnud lendavad suveks lõunasse!

Nagu ma eelmises postituse juba kirjutasin – pidin ma oma armsast pesast National Parkis lahkuma. Esmalt juba sellepärast, et ma olin seal olnud 8 kuud ning aeg oli edasi liikuda. Teisalt sellepärast, et ma vahetasin töökohta ning mu uus töökoht asus 1500 km kaugusel mu senisest töökohast. Seega, ette oli vaja võtta pikk reis ning koguda uusi elamusi. Ja seda ma tegingi.

Aga selleks, et jõuda 1500 km kaugusele Te Anausse koos kõigi oma kodinatega – selleks oli vaja muretseda endale auto. Pärast kuuajast otsingut leidis Letitia mulle Taumarunui kohalikust Facebooki grupist hõbehalli 1998 aasta Subaru Legacy. Natukene tingimist ja läbirääkimist ning mehaanikute juures kontrollis käimist – ning auto sai minu omaks.

Pärast Taumarunuist tagasisõitu ristisin auto Frankiks (selleks, et ma saaksin öelda tema kohta Frank the Tank 😉 ). Kõik mu asjad mahtusid ilusti autosse ära ning lisaks andsid Tauri ja Teesh mulle tekke, patju ning madratseid selleks, et mul oleks võimalus autos öö mööda saata, kui vaja. Ühesõnaga – paari päevaga oli mul auto pakitud ning sõit võis alata. Marsruut oli planeeritud järgmine:

Esimesel päeval sõitsin vist ühtekokku 450 km – National Parkist Wellingtoni. Sõit kulges üldiselt ilma eriliste juhtumiteta ning vasakpoolses liikluses sain üllatavalt hästi hakkama.

Jah, eks mõningaid apse ikka ette tuli, kuid need olid väikesed ning liiklust oli vähe, et midagi oleks juhtunud, õnneks.

Põikasin teel Wellingtoni läbi ka sellisest kohast nagu Mokai Gravity Canyon – selleks, et saada põgus pilk sellest kohast kus Sõrmuste Isanda filme filmiti. Antud kohta siis kasutati Anduini jõena esimese filmis, kus vennaskond paatidega liikus läbi Keskmaa.

Wellingtoni jõudsin ma küllalt hilja õhtul ning umbes pooletunnise tiirutamise peale kesklinnas, leidsin ka oma ööbimiskoha juures parkimiskoha ning sain ka lõpuks päeva lõpetada väikses odavas motellis kuuma dushi võttes. Imekombel mulle avanes parkimiskoht täpselt motelli ukse ees ning õnnelikult ootas mind auto kuni hommikuni. Järgmisel hommikul ärkasin vara ning läksin Wellingtoni peale seiklema.

Esmalt külastasin sellist kohta nagu Town Belt – mis on suur park Victoria mäe jalamil ja ümber. Esimese asjana üritasin leida kohti kus jällegi filmiti Sõrmuste isanda stseene. Õnneks on turismikultuur sellel maal suur ning kohad olid erinevate pinkidega tähistatud ning oma tunniajase ekslemise ajal jalutas mulle umbes kolm Sõrmuste Isanda tuuri ekskursioonigruppi vastu. Aga antud park näeb täitsa selle moodi välja nagu filmis, seega oli minu kui suure fänni jaoks seal üsna lahe ringi käia.

Järgmise asjana olin endale registreerinud tuuri sellises kohas nagu Weta Cave. See on üks osa sellisest organisatsioonist nagu Weta Workshop ja Weta Digital ja Park Road Post – mis on kõik firmad, kes osalesid Sõrmuste Isanda ja Kääbiku filmimise protsessis.

Weta Workshop vastutas siis selle eest, et filmis oleks kõikidel näitlejatel ja osalejatel kostüümid, võttepaigad ning filmide rekvisiidid olemas. Kõik asjad tehti Uus meremaal – mõõkadest, raudrüüdest kuni haldjate majadeni välja. Weta Cave on siis üks osa mis on avatud laiemale avalikkusele, kus näidatakse rekvisiitide tegemise protsessi ning samas saad kohalikust suveniiripoest kõiki asju osta mis on Sõrmuste Isanda ja Kääbiku filmidega seotud.

Lahkusin siis sealt koos paari suveniiriga (müntidega) ning mõnusalt vahvate piltidega. Olen rahul, et ma sain seal ära käia – see oli üks mu ammuseid unistusi.

Peale seiklust Miramari poolsaarel võtsin suuna Interislander’i sadamaterminali poole ning veetsin viimased tunnid Wellingtonis oma autot koristades ning niisama tsillides. Kuna National Pargist kaugemale saades on igal pool parem ilm kui üleval Ruapehu mäel, siis suutsin ennast Wellingtonis ringi käimisega päikespõletuse saada – ilm oli sedavõrd ilus. Samas oli ka tuuline ilm, ning õnnestus endale saada koos päiksepõletusega ka nii nohu kui köha.

Interislanderi laevaga sõitsin õhtu läbi (3 tundi) üle Cooki väina Lõunasaarele ning mu esimeseks peatuseks seal oli Picton. Kunas laev jõudis alles üheksaaeg õhtul lõunasaarele, siis ma esimesel õhtul Pictonist kaugemale ei saanud ning jäin sinnasamma ööbima.

Järgmisel päeval siis algas järgmine seiklus – vaja oli teha kuuetunnine sõidupäev ning vaja oli maha sõita umbes 430 kilomeetrit. Vahepeatusteks valisin endale Pelorusi jõe, Nelsoni ning Greymouthi. Aga nii nagu plaanidega ikka läheb – ei õnnestunud täpselt nii nagu oli planeeritud. Esimene pool teest Pictonist Nelsonisse oli mööda rannikuäärset maanteed, mille max kiirus oli 50 km tunnis, sest tee oli liiga kurviline selleks, et kiiremini sõita.

Esimene peatus jõudis kätte Peloruse jõe kaldal. Miks just seal? Sest Kääbiku fännile kohaselt pidin ma ikka oma silmaga nägema kohta kus nad nii mõnedki stseenid Kääbiku teisest filmist filmisid. Pärast 15 minutilist pausi võtsin suuna Nelsonile ning sõit sai alata.

Pärast Nelsonist läbisõitu läks tee ainult hullemaks, sest lisaks sellele, et kurviline tee oli – lisandus sellele ka veel elemendid nimega mäed. Pool mu teekonda kulus mööda kurvilisi mägiteid üles ja alla sõitmisega.

Enne Greymouthisse jõudmist viis tee mägedevahelise platoo peale, kus ma sain ka vahelduseks närvi puhata ning sirge lõpmata tee peal ka 150 oma autost välja punnitada. Aga, ka see lõbu sai varsti läbi ning jõudsin ookeani äärde. Õnneks sealsed teed olid ka üsna sirged ning mõnusa vaatega Tasmani merele (nagu seda osa ookeani nimetatakse). Ka mu valitud ööbimispaik asus ookeani ääres, kusagil 6 km enne Hokitika linna puhkekeskuses nimega Cloud 9 (üheksas pilv).

Seal puhkekeskuses oli mu esimene kogemus oma autos magamisega. Kuna nii Teeshi kui ka Tauri antud magamisasjad olid mul olemas, siis sain oma auto ahtrisse teha endale voodi ning esimene öö möödus üsna muretult. Kartsin, et mul hakkab autos külm, kuid nii see ei olnud. Tekke oli mul piisavalt ning magamiskott oli soe – öö möödus üsna mõnusalt ning juba pidin hakkama järgmisel hommikul oma järgmise teeosaga peale.

Järgmine päev tõotas tulla samasugune nagu eelmine päevgi. Vaja oli kuue tunniga läbida 430 kilomeetrit. Hommikul plaani pidades pidin otsustama kust ma läbi sõidan ning millistes peatuspaikades ma aega veedan. Algselt plaanisin läbi sõita ka Hokitiga Gorge’st. Kuid pika mõtlemise peale otsustasin seda mitte teha – esmalt sellepärast, et aega säästa ja teisalt sellepärast, et ka bensiini säästa. Ma loodan, et kui ma siit kunagi tagasi hakkan liikuma, tekib mul võimalus sealt uuesti läbi sõita.

Teel Wanakasse sõitsin läbi nii Franz Josephist (kust saab kuulsat Franz Josephi liustikku vaatama minna) ning ka Fox Glacieri linnast (kuhu saab minna vaatama Fox’i liustikku). Esimene peatuspaik oli Fox Glacieri linna lähedal asuv Mathesoni järv, kust ilusa ilmaga saab teha hingematvaid pilte. Minul ilmaga seekord ei vedanud ning nagu allolevalt pildilt näha, siis ei jäänud lainetuse tõttu näha ei mägesid ega pilvi järveveele. Aga, vaatamata sellele oli mul hea meel, et ma seal ära käisin. Järgmine peatus oli aga mu selle päeva reisi sihtpunkt – Wanaka Lakeside Holiday Park, kus ma oma järgmise öö autos veetsin.

Pärast Wanakas veedetud ööd oli mul ees ainult ligi kolmetunnine sõit, mis hõlmas 250 km teekonda. Esimene peatus oli aga paari kilomeetri kaugusel asuv Wanaka kuulus järves kasvav puu – millest ma olin palju ilusaid pilte näinud ja tahtsin ise oma silmaga näha. Kuuldavasti on see üks maailma kõige pildistatumaid puid üldse. Ka mina sain sellest oma pildi tehtud. Peale väikest peatust seal istusin autosse ning viimane osa teest sai alata. Selleks, et Te Anausse jõuda, pidin ma sõitma läbi Cardrona Valley – mis on kuulsa Cardrona mäe jalamil – mille otsas Kelly Sildaru tänavu suusaimesid tegi. Enne Queenstowni jõudmist ootas mind aga järjekordne üllatus sellega, et kuidagi oli vaja mäe otsast alla orgu saada ja selleks tuli Arrowtowni Junctioni juurest ilusa siksakiga alla tulla. Üle 15 km/h ei olnud antud teelõigul lubatud liikuda ja kui aus olla, siis mulle oli elu armas ja ma ei tahtnudki kiiremin liikuda. Kuidagi ma sealt mäest alla sain ning käte värinal sõitsin läbi Queenstowni ning suundusin viimasele teelõigule väikeste linnakeste kuni mõne tunni pärast jõudsin oma reisi sihtkohta – Te Anausse (loe Tiiaanau).

Ootamatult koha omanikele – Te Anau Lakeview Holiday Parkis – jõudsin ma kohale päev varem, mis oli iseenesest hea mulle. Pärast väsimusest ja pingelangusest kokkuvarisemist voodisse, magasin ma paar tundi õiglase und ning alles siis sai hakata tegelema asjade autost äratoomise ning lahtipakkimisega.

Õnneks oli mul üks päev puhkust enne, kui ma Esmaspäeval pidin oma uue tööga alustama, seega sain nii linnaga kui ka kohaga endaga tutvuda ilma, et oleks suuremaid probleeme tekkinud. Ilm oli ka minu saabumise ajal ja ka järgnevatel päevadel väga ilus – ma pidin kohe minema välja ja tegema rida ilusaid pilte.

Selline oligi mu seiklus kahe saare vahel siin Uus-Meremaal. Nüüd ma järgmised kolm kuud veedan siin Te Anaus, Fjordlandi rahvuspargi vahetusläheduses järjekordset koristajatööd rabades. Kuna aga koht on ilus ning inimesed tunduvad toredad, siis olen hetkel oma eluga rahul. Ehk siin järgnevatel nädalatel tekib võimalus ka kohalikku rahvusparki avastama minna.

Seniks aga kuulmiseni ja nägemiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.